ma ärkasin ellu

ma ärkasin ellu. kahju oli seda aastaid peetud blogi siia niisama logelema jätta ja otsustasin asja uuesti käsile võtta. pikem jutt saabub varsti, sest sündmusi on olnud meeletult. pildimaterjali ka.

les make stuff

siin on minu kaks viimase kuu saavuust.

ma armastan igasuguseid jakke ja üleviskeid ning mul on neid päris palju. peamiselt tuulan teise ringi poodides ja valik ning kvaliteet pole seal küll madalam, kui tavalistes fäänsides poodides. ja võitjaks jään lõpus ikkagi mina, sest vahetan väga vähe raha väga vägeva kraami vastu. soovitan neile ka, kes veel säärast käitumislaadi ei harrasta.

aga nüüd, siin on minu kaks viimase kuu saavuust. enne pilt ka..

tulemused järgmised:

selline hullus siis hetkel. ei ole kindel, kas enam midagi sellist tuleb, aga mine tea, äkki satun mingi üliägeda riidejupi otsa, mis veidike kohendamist vajab. küll ma siis juba näitan ka.

meisterdamiseni!

/// selle postiusega alustasin 9. septembril...


ei saaks öelda, et külastan seda kohta siin sama tihti, kui sokke vahetan. meeletu tempo on viimasel ajal igatahes peal olnud. igavuse üle ei saa kurta, ütleme nii. igatahes.. kool on olnud peal nädal aega. hetkel on minu aeg kuni järgmise reedeni planeeritud järgmiselt - hommikul 8.30-ks kooli, 3-4 ajal koju ja 5-ks tööle. ja koju lubatakse kell 9 õhtul. AGA. juba esimestel septembrikuu päevadel selgus, et selline elukorraldus ei lähe minu jaoks kohe mitte. sellepärast võtsingi südame rindu ja ütlesin töökoha üles. ma ei mäletagi, mis mu peas toimus, kui juuli lõpus kandideerisin ja arvasin, et kooli kõrvalt töötada pole just suurem kunst. tegelikult polegi, aga ajaga jään hätta. nimelt eeldab rätsepa eriala suures mahus praktikat ja teooriat on ka meile kokku kuhjatud ikka parajalt. nüüd ongi nii, et tuleval reedel ehk 14. septembril saabki minu 1,5 kuu pikkune töökarjäär türgiteemalises restoranis Tallinna südalinnas läbi. palgapäev on ka kohe järgmisel päeval, ajeee!

rääkides koolist. kohati ei saa ma endiselt aru, mida ma teen ja kus ma olen. ehk on asi selles, et kõik on alles nii alguses ja hetkel on rohkem teooriat, kui praktikat. samas ei saa öelda, et seegi igav oleks... siiani olen ma õmmelnud kuidagi nii, et silmal hea vaadata oleks ja seljas miski ei ragiseks, kuid nüüd juba esimesel nädalal on selgeks saanud, kui palju asju ma tegelikult valesti teinud olen. nüüd saab asja reaalselt selgeks. tunde on ka päris palju - klienditeenindus, tehnoloogia, värvusõpetus, moejoonistamine, tekstiiliõpetus ja mida kõike veel. tegelikult peitub rätsepa nime taga ohtralt teadmisi, andekust, vaeva, loomingulisust.. sellepärast ei olegi masstoodangus minu jaoks hinge. igal juhul eelistan asja ise valmis või vähemalt ümber teha.

/// ja nüüd jätkan..

väga keeruline on olnud viimasel ajal. koolis sain hakata peale töölt äratulekut täiesti normaalses olekus käima. tundides sain rohkem aru ja silm ei vajunud kinni. samas on hinges ikka väike okas, et kas teen õiget asja.  kogu see õmblemine ja disain võiks mul pigem hobi olla... samas ei oska ma kusagilt otsast alustada, et midagi oma elus muuta. mõnes mõttes tahaksin ikkagi tööl käia ja oma raha teenida, sest ausalt öeldes istus klienditeenindus mulle väga hästi. selline pinnapealne suhtlus tuleb mul omast arust päris hästi välja. meilile sajavad ka igasugused kirjad teemadel "välismaale õppima" või "nüüd avatud talvine vastuvõtt sinna ja sinna.." mul on PEA LAIALI OTSAS! ma lihtsalt kohati ei tunne, et jaksaksin või tahaksin kunagi rätsepana  tegelikult ka elatist teenida. samas on mul vahel tunne, et ma vingun liiga palju, sest mul on tegelikult kõik, mis vaja, olemas.
ma armastan õmblemist ja ma ei kujuta ette, kuidas ma näiteks nädal aega ilma hakkama saaks. me lihtsalt kaevame seda teemat koolis väga süvitsi ja peenelt ning siis mõtlengi, et kas ma raiskan oma aega või mis ma nüüd teen. ma lihtsalt ei kannata igasuguseid reegleid ja kohustusi ja tähtaegasid. ma olengi selline. ma jään kogu aeg kohtadesse hiljaks. mul puudub distsipliin. ma teen nii, nagu ise tahan. võib-olla oleksin pidanud aasta vabaks võtma? nüüd istun selle hunniku otsas ja ei tea kas võta ennast kokku ja järje peale saada või vaikselt välja sulada.. olen nädal aega kodus haige olnud ja tunne on sitt. tervis on enam vähem tagasi, aga kool istub kohustustega kukil. sellest ka seesamune sitt tunne.
tegelikult tunnen ma vahel ka, et ma killiks ikka täiega, kui ennast kokku võtaks ja rohkem pingutaks. ma oskan ju tegelikult päris ägedaid asju teha. varsti tõestan. ja no sellel aastal võiks mõnel moeshowl ära käia. moepark..?
sain mõni aeg tagasi päris mõnusalt haiget. hing sai. nii palju läks alates augusti keskpaigast uskumatult hästi ja justnagu lepase reega. kusjuures ma ei pidanud ise eriti vaeva nägemagi. mitu nädalat oli elu lill ja tunne oli õige ja hea. aga nagu ikka, inimesed on ettearvamatud ja nii juhtuski, et kadus kontakt. ma pole siiani täpselt aru saanud, mis valesti läks. väga nõme. üle kolme aasta juhtus jälle selline asi, et ma kukkusin vale inimese jaoks. valus kukkumine. aga noh, iseloom tahab kasvatamist ja pea püsti ajamist ja no eks lambaid läheb ikka aia taha. kellel rohkem, kellel vähem.
piinlikkusega pean tunnistama, et olen alates oma sünnipäevast ehk alates 2. augustist kuni praeguseni igal nädalavahetusel mõnest seltskondlikust koosviibimisest osa võtnud. teisisõnu räigelt pidu pannud. no ma usun et ma pole ainuke, aga minu kohta on seda palju. aga asjad on nüüd nii, et it is getting old ja tuleb maha pidada üks pikem paus. peab natuke asjalik olema, sest on asju, mis tahavad tegemist. tegelikult olen jälle meisterdamise lainel ja tahaks igasugu vahvaid asju õmmelda ja kapist välja äriga veidike paremini tegeleda. see asi jäi ka vahepeal tahaplaanile meil.
ühte koma teist uut ja põnevat on tulekul ja ma võtan oma blogi nüüd uuesti kätte ja jätkan tubli olemisega. kunagi ikka hea lugeda.

sain vahepeal uued prillid ka! ülihea hinnaga - kokku läks 60 euri ja olen rahul.

elust enesest

nagu lubatud sai, kulutasime juba alates eelmise nädala neljapäevast õdedega tallinna vanalinna piires kingi (sõna otseses mõttes... ma ei oskagi kohe öelda, kuhu minu omad enam kõlbavad). kuna mina olen uutele tutvustele alati avatud, siis too kord läks selles suhtes küll asja ette. ülimalt palju naeru, natukene märjukest ja toredaid inimesi - life made! 

minu õnneämber hakkab varsti üle ajama, sest täna sain teada, et kooli pääsesin riigieelarvelisele kohale! ja kool ei ole enam üldse kaugel.

pusle koos

Ütlen pusle koos, sest nüüd on kõik paigas. Mul on Tallinnas korter, töökoht, üllatusena autogi ning lisaks sellele kõigele sain ma eile rätsep-stilisti erialale Tallinna Tööstushariduskeskusesse sisse!!! Ma põdesin ikka parajalt, kui nägin seda hunnikut kandideerijaid - 70 õpilast 30-le kohale. Või peaksin ma alustama sellega, et jäin kogunemisele 5 minutit hiljaks? Just siis, kui saali maha istusin, ütles direktor, kes oli juba eelnevad 10 minutit sissejuhatust teinud: "Minu poolt ongi kõik, kas on küsimusi?" Mul iseenesest oli, aga ma ei hakanud liigset tähelepanu tõmbama endale. Järgnes pisike elementaarteadmiste kontroll, mis oli tavaline test kahepoolsel lehel. Midagi rasket ei olnud. Järgnes ootamine ja pikas järjekorras vestlusruumi ukse taga seismine. Mingi hetk sain mina ka sealt uksest sisse ja toimus lühike ülekuulamine teemal, miks soovin just nende kooli ja just sellele erialale kandideerida. Lisaks mõned elementaarsed küsimused, a la kas mul oleks soovi lasta ennast nende ühiselamus majutada ja nii edasi. Eile õhtul peale järjekordset tööpäeva vaatasin siis need sissesaanute nimekirjad üle ja siinkohal ongi mu jutt räägitud. Olen sügisest jälle koolis ja elu on ilus. Kaks aastat peaks mu haridustee rätsepana kulgema.

Minu Rootsi Johanna on tänaseks Eestimaa pinnalt lahkunud. Alates eelmise nädala teisipäevast on mu graafik tihedamast tihedam olnud. Alustuseks paar päeva tööd, reedel töölt otse lennujaama Johannale järele, õhtul vanalinna pidu vihtuma, järgmisel hommikul minu vanematekoju soolaleivale/minu hilisele sünnipäevale, samal õhtul tagasi, järgmisel hommikul tööle ja tööl olen ma siiamaani. Vahepeal olen Johanna siiski koju ka saatnud ja koolis vastuvõtul käinud. Tööl on alates pühapäevast väga kiire olnud - kolm päeva (KOLM) järjest 12h tööl, üks vaba ja alates eilsest kuni reedeni 6h. Väga väsitav, midagi ei jõua teha, enda elu elamisest rääkimata. Eelmisest ühapäevast alates olen homset ehk reedet oodanud ja no lõõgastumiseks on põhjust küll ja veel.

Varsti tuleb seega kooliks valmistuma hakata ja vaadata, kas tööle kannatab selle kõrvalt edasi jääda. Lubati intensiivset õppetööd, mis tähendab, et aega eriti raisata ei ole. Ja no ma ju ometi tean, kui kaua õmblemine ja muu sarnane aega röövib. Elu näitab peagi.

Mina olen hetkel kõigega rahul :)

pidustused

Oioioi, mis vahepeal juhtunud on. Noh, lihtsalt hästi kiire ja tore ja lõbus on kogu aeg. Olen tööl käinud ja Tallinna eluga harjunud. Kooli on ka dokumendid sisse viidud ja oodata on tarvis 15. augustini, et natukene tädidele tarka juttu ajada ja aktsepteeritud saada. Ja loomulikult sai kõvasti sünnipäeva peetud. Sel korral kukkus 20, mida me paari sõbrantsi ja õdedega mitu päeva kenasti vastu võtsime. Lisaks sain töölt nii palju vabu päevi, et jõuaks Lääne-Virumaale koju ka. Rääkides töökohast, mu töökaaslased tegid mulle üliarmsa üllatuse, milleks oli isetehtud tort. Selgituseks nii palju, et meilt saab tellida 3D torte ja üks pisike roosade lipsudega tehti meie türklasest koka poolt mulle ka. Aga tagasi koju. Kohale jõudes sain väikese üllatuse, milleks oli..........auto. Ma olin põhimõtteliselt naerukrampides, sest ma ei olnud kedagi palunud ja eelistan käimist ja säästlikku eluviisi autosõidule. Lisaks sellele ei pea ma ennast piisavalt rikkaks, et kogu aeg bensiini kinni plekkida.. vähemalt paneksin ma selle raha kusagile mujale. Aga üllatus on üllatus ja muidugi olen ma vanematele väga tänulik. Auto ise pole midagi viimasest ajast, punane audi 80, aga alguseks sobib küll ja mõnel pole sedagi. Olen rahul küll. Ainuke asi, mis natukene hirmutav on, on manuaalkäigukast........... täna sõitsin Tallinnasse sellega ja valgusfoore kartsin nagu tuld. Et suretan auto välja. Natukene aeglased need kohaltvõtud mul olid, aga kõik postid jäid püsti ja inimesed ellu.

Nüüd olen natukene jälle töölainel ja reedel tuleb mulle külla mu Rootsi sõbranna, kellega USAs samas koolis käisime ja kes seal mu üks parim tuttav oli. Paar korda olen ise tema juures Rootsis käinud ja nüüd on tema kord! Ei jaksa oodata!!!!!!!

korteriromantika iseendaga

õega õues

tegemised

kole palju on tegemist olnud. selle suve ja üldse selle aasta üle ei saa siiani kurta. niisiis. tegelikult meenuvad mulle kõik mu tegemised alles fotokas pilte lehitsedes. alustuseks väikene sneak peek meie uude kodusse. väga väikene, sest paljud asjad on veel lahti pakkimata ja mitte paigas.

sisseelamine ja ka soolaleivapeod on täies hoos. aga olgem ausad, maal on väga mõnus. olen kunagi pikalt maal elanud, siis kolisime rakverre ja nüüd jälle tagasi maale. see, kui sa ei ärka hommikul mitte linnamüra, vaid linnulaulu või muruniiduki surina peale, on elamus omaette. no ega linnaski tegelikult paha ei olnud, aga teadmine, et sügisel ja edaspidi pealinnast koju minnes viib tee mõnusasse maakodusse, mitte teise linna, leevendab seda, et alati, kui näiteks jäätiseisu tuleb, ei saa enam naljalt 2 minutiga poodi joosta.

üldiselt on vahepeal olnud igasugust sebimist igal pool. minu ülipõneva tuleviku suhtes on paar asja ka selgeks saanud. tutvuste kaudu sain endale Tallinna südalinnas korteri, mida jagan ülitoreda tuttava naisterahvaga. mulle see variant sobib, sest raha pean välja käima poole vähem, kui mõni teine tudeng üksinda ja kusagil lasnamäe keskmises seisukorras korteri eest. minul on solarise keskusesse 30 sekundit ja vanalinna heal juhul 2 minutit. lisaks sellele sain ma ka püsiva töökoha, kuhu kodukohast jalutada on 3 minuti jagu. nimelt otsustas rävala puiesteel asuv türgi restoran mind enda kollektiivi võtta ja mulle ühe teenindajakoha loovutada. positiivne on see, et vähemalt lubaduste kohaselt on mul võimalik sügisel poole kohaga jätkata. kerge koolitee jätkamise plaan on ikka ka. sedapuhku olen ma otsustanud eestisse jääda ja tallinna tööstushariduskeskusesse rätsepaks õppima minna. põhjuseks fakt, et filmikooli minu rahaline olukord mind kohe kindlasti vähemalt sel korral ei luba ja kuna ma nagunii terve elu nõel näpus ringi jooksnud olen, siis poleks paha sellel alal ka mõni paber või tunnistus kätte saada. dokumendid on mul kooli veel küll viimata, kuid see peaks ideaalis juhtuma lähipäevil, sest muidu ma kooli sügisel lihtsalt ei saa.

vahepeal olin kusjuures ülikindel, et lähen aastaks rootsi lapsehoidjaks, nagu praegu teadmatuses vaevlevate gümnaasiumilõpetajate seas moes on. nimelt sain jällegi tutvuste kaudu pakkumise ja pika mõtlemise järel ütlesin isegi jah, kuid saatuse tahtel lipsas see võimalus siis jälle käest ja minek jäi katki. kusjuures mingi okas jäi peale seda JAH sõna ikkagi hinge, et kas ikka teen õige otsuse ja tahan minna..  siis käisime veel sõpradega väljas ja mul hakkas veel rohkem kahju. olin kindel, et ei taha enam minna, sest siin on kõik ikkagi nii armsaks saanud. ausalt. ma olen peale seda kahte aastat, mis ma usast tulles kodus veetnud olen, aru saanud, et eestis ongi kõige parem. nojah, siis tuligi teade, et see rootsi lapsehoidja koht polegi enam saadaval. juhus või mitte, aga hea kokkulangemine igatahes.

samal ajal on hinges ikka mingi välismaale mineku soov ka. asi on selles, et tuleb leida see miski, mida seal tegema hakata. kui ma nüüd sügisest rätsepaks õppima minema peaksin, siis on mul veel kaks aastat mõelda, ja kui miski mind siis just kümne küünega eestis parajasti kinni ei hoia, pühin kodumaa tolmu mõneks ajaks jalge alt igatahes.

kunagi saime klassikaaslastega kokku ja sõitsime rutjale rannapiknikule. mina olin roolis ja sain skilli näidata. nagu alati, tegime pilti ka.

kirsti vinge meisterdis

mina olen hetkel eluga rahul.

jaanipäeval

..olime Heli ja Beritiga Rutjal. Rannapidu oli, vend ja ta sõbrad jõlkusid ka ümbruses. Rahulik oli. 

selle nädala uudis on see, et me saime kahe päevaga uude majja kolitud. nüüd läheb veidi aega, et sisse elada ja siis hakkavad soolaleivapeod. suvi onh sisustatud.

OUTFIT - nr 15

Kaameramees

Täna leidis aset see pidulik sündmus, kui emme ostis mulle mu hilinenud lõpukingituse. Sain peeglika. Digiseebiga ei kannatanud enam avalikkuse ette minna, tuli midagi ette võtta. Ennast ma mingiks professionaaliks ei pea, aga ilusatest ja kvaliteetsetest piltidest pean lugu küll. Pealegi on mul lihtsalt palju vaja pildistada. Mu uus kaamera on vist üks levinumaid Canon´eid, mida ostetakse, täiesti tavaline mu meelest. Samas tekib mul ilmselt mõne aja pärast tahtmine endale mõne vingemat sorti objektiiv kõrvale osta. Praegu olen aga   algaja ja Canon EOS 1100D omanik. Kuulsin just sõbrannalt, kui sitt ja vananenud mudel see on. Hakkan ise ka mõtlema, et äkki oleks pidanud selle 100 euri kallima Nikoni peale panustama. Samas ei hakka ma mingit imet sellega tegema ja tüdinen nagunii ära.