kole palju on tegemist olnud. selle suve ja üldse selle aasta üle ei saa siiani kurta. niisiis. tegelikult meenuvad mulle kõik mu tegemised alles fotokas pilte lehitsedes. alustuseks väikene sneak peek meie uude kodusse. väga väikene, sest paljud asjad on veel lahti pakkimata ja mitte paigas.
sisseelamine ja ka soolaleivapeod on täies hoos. aga olgem ausad, maal on väga mõnus. olen kunagi pikalt maal elanud, siis kolisime rakverre ja nüüd jälle tagasi maale. see, kui sa ei ärka hommikul mitte linnamüra, vaid linnulaulu või muruniiduki surina peale, on elamus omaette. no ega linnaski tegelikult paha ei olnud, aga teadmine, et sügisel ja edaspidi pealinnast koju minnes viib tee mõnusasse maakodusse, mitte teise linna, leevendab seda, et alati, kui näiteks jäätiseisu tuleb, ei saa enam naljalt 2 minutiga poodi joosta.
üldiselt on vahepeal olnud igasugust sebimist igal pool. minu ülipõneva tuleviku suhtes on paar asja ka selgeks saanud. tutvuste kaudu sain endale Tallinna südalinnas korteri, mida jagan ülitoreda tuttava naisterahvaga. mulle see variant sobib, sest raha pean välja käima poole vähem, kui mõni teine tudeng üksinda ja kusagil lasnamäe keskmises seisukorras korteri eest. minul on solarise keskusesse 30 sekundit ja vanalinna heal juhul 2 minutit. lisaks sellele sain ma ka püsiva töökoha, kuhu kodukohast jalutada on 3 minuti jagu. nimelt otsustas rävala puiesteel asuv türgi restoran mind enda kollektiivi võtta ja mulle ühe teenindajakoha loovutada. positiivne on see, et vähemalt lubaduste kohaselt on mul võimalik sügisel poole kohaga jätkata. kerge koolitee jätkamise plaan on ikka ka. sedapuhku olen ma otsustanud eestisse jääda ja tallinna tööstushariduskeskusesse rätsepaks õppima minna. põhjuseks fakt, et filmikooli minu rahaline olukord mind kohe kindlasti vähemalt sel korral ei luba ja kuna ma nagunii terve elu nõel näpus ringi jooksnud olen, siis poleks paha sellel alal ka mõni paber või tunnistus kätte saada. dokumendid on mul kooli veel küll viimata, kuid see peaks ideaalis juhtuma lähipäevil, sest muidu ma kooli sügisel lihtsalt ei saa.
vahepeal olin kusjuures ülikindel, et lähen aastaks rootsi lapsehoidjaks, nagu praegu teadmatuses vaevlevate gümnaasiumilõpetajate seas moes on. nimelt sain jällegi tutvuste kaudu pakkumise ja pika mõtlemise järel ütlesin isegi jah, kuid saatuse tahtel lipsas see võimalus siis jälle käest ja minek jäi katki. kusjuures mingi okas jäi peale seda JAH sõna ikkagi hinge, et kas ikka teen õige otsuse ja tahan minna.. siis käisime veel sõpradega väljas ja mul hakkas veel rohkem kahju. olin kindel, et ei taha enam minna, sest siin on kõik ikkagi nii armsaks saanud. ausalt. ma olen peale seda kahte aastat, mis ma usast tulles kodus veetnud olen, aru saanud, et eestis ongi kõige parem. nojah, siis tuligi teade, et see rootsi lapsehoidja koht polegi enam saadaval. juhus või mitte, aga hea kokkulangemine igatahes.
samal ajal on hinges ikka mingi välismaale mineku soov ka. asi on selles, et tuleb leida see miski, mida seal tegema hakata. kui ma nüüd sügisest rätsepaks õppima minema peaksin, siis on mul veel kaks aastat mõelda, ja kui miski mind siis just kümne küünega eestis parajasti kinni ei hoia, pühin kodumaa tolmu mõneks ajaks jalge alt igatahes.
kunagi saime klassikaaslastega kokku ja sõitsime rutjale rannapiknikule. mina olin roolis ja sain skilli näidata. nagu alati, tegime pilti ka.
 |
| kirsti vinge meisterdis |
mina olen hetkel eluga rahul.
No comments:
Post a Comment