Ütlen pusle koos, sest nüüd on kõik paigas. Mul on Tallinnas korter, töökoht, üllatusena autogi ning lisaks sellele kõigele sain ma eile rätsep-stilisti erialale Tallinna Tööstushariduskeskusesse sisse!!! Ma põdesin ikka parajalt, kui nägin seda hunnikut kandideerijaid - 70 õpilast 30-le kohale. Või peaksin ma alustama sellega, et jäin kogunemisele 5 minutit hiljaks? Just siis, kui saali maha istusin, ütles direktor, kes oli juba eelnevad 10 minutit sissejuhatust teinud: "Minu poolt ongi kõik, kas on küsimusi?" Mul iseenesest oli, aga ma ei hakanud liigset tähelepanu tõmbama endale. Järgnes pisike elementaarteadmiste kontroll, mis oli tavaline test kahepoolsel lehel. Midagi rasket ei olnud. Järgnes ootamine ja pikas järjekorras vestlusruumi ukse taga seismine. Mingi hetk sain mina ka sealt uksest sisse ja toimus lühike ülekuulamine teemal, miks soovin just nende kooli ja just sellele erialale kandideerida. Lisaks mõned elementaarsed küsimused, a la kas mul oleks soovi lasta ennast nende ühiselamus majutada ja nii edasi. Eile õhtul peale järjekordset tööpäeva vaatasin siis need sissesaanute nimekirjad üle ja siinkohal ongi mu jutt räägitud. Olen sügisest jälle koolis ja elu on ilus. Kaks aastat peaks mu haridustee rätsepana kulgema.
Minu Rootsi Johanna on tänaseks Eestimaa pinnalt lahkunud. Alates eelmise nädala teisipäevast on mu graafik tihedamast tihedam olnud. Alustuseks paar päeva tööd, reedel töölt otse lennujaama Johannale järele, õhtul vanalinna pidu vihtuma, järgmisel hommikul minu vanematekoju soolaleivale/minu hilisele sünnipäevale, samal õhtul tagasi, järgmisel hommikul tööle ja tööl olen ma siiamaani. Vahepeal olen Johanna siiski koju ka saatnud ja koolis vastuvõtul käinud. Tööl on alates pühapäevast väga kiire olnud - kolm päeva (KOLM) järjest 12h tööl, üks vaba ja alates eilsest kuni reedeni 6h. Väga väsitav, midagi ei jõua teha, enda elu elamisest rääkimata. Eelmisest ühapäevast alates olen homset ehk reedet oodanud ja no lõõgastumiseks on põhjust küll ja veel.
Varsti tuleb seega kooliks valmistuma hakata ja vaadata, kas tööle kannatab selle kõrvalt edasi jääda. Lubati intensiivset õppetööd, mis tähendab, et aega eriti raisata ei ole. Ja no ma ju ometi tean, kui kaua õmblemine ja muu sarnane aega röövib. Elu näitab peagi.
Mina olen hetkel kõigega rahul :)
No comments:
Post a Comment