pealkiri on tabav, olen täiesti nõus! aga ilm on tõepoolest kole. reedel oli väga ilus, aga täna ei taha küll isegi aknast välja vaadata. õudne.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. selline lugu, et sel nädalal suutsin ma jäjekordselt koolis käia nii, kuidas jumal juhatab. mõnel päeval paar esimest tundi iseenda jaoks ära jätta või paar tundi enne päeva lõppu koolist ära minna ei ole mingi kunst. ja sellepärast ongi mul piinlik järgmisel reedel maavanema vastuvõtule minna, sest minu jaoks on olulisem see, mis ma sinna selga panen, mitte see, miks ma sinna lähen. aga ma lihtsalt ei jaksa koolis käia enam. meil pole põhimõteliselt midagi enam õppida, kohalkäimise vaev lasub vaid õlgadel. igasugust jama on vaja veel lihtsalt üle korrata ja viimased asjad korda ajada. mina ei põeks, sest ma suudan end oma huvitava kooliskäimise mustriga läbi vingerdada ilma, et ma põruks.
sel reedel tegime väikses pingelangetamise ürituse. väike istumine tüdrikutega minu juures ja indi ila 5 juubel rakvere teatris olid seekord kavas. muss oli hea. pidu ka. selline rahulik. fotosüüdistust seekord ei ole, sest keegi ei teinud asjalikke pilte.
ja neile, kes meie kapistvalja.blogspot.com lehte külastavad - homme luban uut kraami juurde riputada!
lähitulevikus võib olla oodata ka ühte erutavat uudist. saladus.
vähem kui 2 nädalat koolipinki soendada! nii vähe.
No comments:
Post a Comment