elu

oh sa raks, vaheaeg on! juba 6 päeva.. ja kohe varsti saab läbi ka. siianni on päris mõnus olnud. nii mõndagi on tehtud ja nii mõneski kohas käidud. mõndadest nähtud inimestest rääkimata. alustaksin tänast postitust eelmisest reedest.

see oli minu viimane kuupidu selles koolis ja võib-olla üldse elus. kuupidu toimub vist kaks korda aastas. üks on enne sügisvaheaega ja teine enne kevade oma. jõuluvaheaja eel on lihtsalt mingi lambikas kontsert ja söömine. aga põhimõte on see, et iga klass peab (peaks) mingi numbriga kooli ees esinema. kuna ma olen enamus oma elust täielik argpüks ja põdeja olnud, otsustasin sel korral siiski julguse kokku võtta ja millegagi lagedale tulla. millegi teistsugusega. tavaliselt esitatakse kuupeol mingi suvaline luuletus kas vene või saksa keeles, või lauldakse mingi suvaline laul, sest "me ei teadnud, et esinema peab" või "sest keegi ei viitsinud midagi lahedat teha." ma ei ütle, et meie esitus mingi super-mega-äge oleks olnud, aga ma arvan, et põnevam jälgida oli ikka. ehk ma kutsusin helina kampa ja me esitasime jaan tätte "ojalaulu." mina saatsin kitarril ja laulsin, helina laulis ka ja sahistas üllatusmuna plastiku sees riisi. me olime väga närvis ja olime terve eelneva nädala peale tunde kõvasti harjutanud. esinemisel aga tuli häälde värin ikkagi sisse ja päris piinlik oli. kuna arvutiõpetaja meile soovitud mikrofoni ei sebinud, tuli meil kogu oma olematu lauluhääl kokku koguda ja asi siiski ära teha. nii head kui  vähem head kommentaarid on teretulnud, sest me pole professionaalsed muusikud ja meil on tegelikult täiesti savi. samas oleme me enda üle küllaltki uhked, sest astusime ikkagi kogu klassi eest välja :] järgneb videosüüdistus.

see on filmitud kirsti poolt... nagu näha. hahaha. maadles ta selle kaameraga mis ta maadles, aga pilti sirgeks ei saanud. igal juhul saab asja ära aetud.

samal ajal filmis sõbrants lethe-liis helina kaameraga vähe sirgema pildiga salvestise. (kusagilt related videos alt leiate, kui huvi on.) video alguses seletan mina saalitäiele punnis silmadele, mis nüüd saama hakkab. ärge mu mehise hääle peale ära ehmatage. 

sellele omakorda järgneb fotosüüdistus.

edasi juhtus selline pull, et koju saabusid minu õed ja minu suureks üllatuseks ka vend. ehk meie kodus leidis aset  harvaesinev nähtus, mida tänapäeval kutsutakse terve perekond on koos. sõime torti, sest jaanikal kukkus 18. lisaks sellele tahtis ta minuga õudsalt välja minna ja ma pidin minema, sest tema väite kohaselt olin ma seda talle lubanud.... läksin. ma ei ütle, kuhu, ses piinlik on. aga juba tunni aja pärast olime tagasi kodus. 

teisipäeval võtsin üle pika pika aja kätte kaamera ja käisin imeilusa ilma saatel linnas väikesel tiirul. mõnus oli. samal õhtul saime sõbrants heli juures veel teistegi sõbrantsidega kokku ja veetsime toredasti aega. kaks tõmbasid ennast täiesti kinni, kaks läksid poole pealt koju ära, ja meie ülejäänud kaks hakaksime esimesele kahele kella 1 aeg öösel vett jootma. kokkuvõttes oli siiski väga tore ja lõbus. nagu juba traditsiooniks saanud on, järgneb fotosüüdistus.

musirulliga!

ajakiri pakkus rohkem pinget.

siis pidi koristama hakkama.

õhtu peategelased samal ajal mitte millestki aru saamas.

ja hommik.

hommikusöök.

samal hommikul kukkus teisel õel johannal 16. peale lõunat koju jõudes andsin talle üle isetehtud kingituse. õmblesin talle paar päeva varem tondi kujuga padjakese. sest ta on nii tont! sümboolne või mis.

ja täna olen produktiivsus ise. pean plaane ja meisterdan.

püsige lainel.