you´ll never know how far i go

tead, asjad on megasegased praegu. kõik asjad. mingi klõps käis seest läbi jälle ja tuleviku suhtes on kõik taaskord ebakindel. just edasiõppimise suhtes. 

alles nädal aega tagasi olin endas nii kindel, et tahan järjekordseks aastaks usasse minna. nüüd on eesti armsaks saanud. 

tegelikult on asi sõprades. mul on nii head sõbrad tekkinud viimase aastaga. 12. klass pidigi selline olema.. kõik on head ja toredad. ja on ka. kõige selle segase kõrval on sees ikka väga hea tunne. just selles suhtes, et läbi saab. meeldib seda ikka korrutada.

enamjaolt on kindel ka see, mida ma õppima minna tahaksin. seega peaks kõik okei olema tegelikult.

ja moepark jääb sel aastal ära. ma võtsin seda liiga lõdvalt ja ülehindasin ennast ilmselt. aga ausalt öeldes ei ole ma väga kurb, sest kogu see meeletu töö ja vaev jääb nüüd ära. lisaks säästan oma raha ja närve, sest ma suudaksin sada korda oma plaane muuta ja asju nässu keerata ja lahti harutada. see võrduks meeltu koguse niidi raiskamisega. meenutades eelmist aastat.. see oli ikka mega. nii heas kui halvas mõttes. kusjuures, ega moepark ei ole ainuke lähiajal toimuv moeshow. nii et lootust on veel. ja omaarust oli mul tegelikult väga hea idee.

autokooliga peaks ka millalgi ühele poole saama. järgmisel nädalal peaksin idee poolest oma kooli tunnistuse ära tooma ja siis ARK-i paar kõnet tegema, et tere, sooviksin eksamit teha. ma pakun, et enne aprillikuud midagi märkimisväärset sellega seoses toimuma ei saa. ennustan endale vähemalt ühte läbikukkumist. aga edu võite soovida sellegipoolest.

viimase aja pauk on see, et mu õega juhtus väikene äpardus ja värki särki. ema helistas neljapäeval, et operatsioonile läheb. ma olin kohe äksi täis, sest kui ta pühapäeval kooli läks (tallinnasse), siis oli ta veel täiesti ühes tükis. igatahes on ta nüüd ühe pimesoole võrra vaesem. aga kõik on hästi õnneks.

olulised uudised edastatud, ega muud ei olnudki.