/// selle postiusega alustasin 9. septembril...
ei saaks öelda, et külastan seda kohta siin sama tihti, kui sokke vahetan. meeletu tempo on viimasel ajal igatahes peal olnud. igavuse üle ei saa kurta, ütleme nii. igatahes.. kool on olnud peal nädal aega. hetkel on minu aeg kuni järgmise reedeni planeeritud järgmiselt - hommikul 8.30-ks kooli, 3-4 ajal koju ja 5-ks tööle. ja koju lubatakse kell 9 õhtul. AGA. juba esimestel septembrikuu päevadel selgus, et selline elukorraldus ei lähe minu jaoks kohe mitte. sellepärast võtsingi südame rindu ja ütlesin töökoha üles. ma ei mäletagi, mis mu peas toimus, kui juuli lõpus kandideerisin ja arvasin, et kooli kõrvalt töötada pole just suurem kunst. tegelikult polegi, aga ajaga jään hätta. nimelt eeldab rätsepa eriala suures mahus praktikat ja teooriat on ka meile kokku kuhjatud ikka parajalt. nüüd ongi nii, et tuleval reedel ehk 14. septembril saabki minu 1,5 kuu pikkune töökarjäär türgiteemalises restoranis Tallinna südalinnas läbi. palgapäev on ka kohe järgmisel päeval, ajeee!
ei saaks öelda, et külastan seda kohta siin sama tihti, kui sokke vahetan. meeletu tempo on viimasel ajal igatahes peal olnud. igavuse üle ei saa kurta, ütleme nii. igatahes.. kool on olnud peal nädal aega. hetkel on minu aeg kuni järgmise reedeni planeeritud järgmiselt - hommikul 8.30-ks kooli, 3-4 ajal koju ja 5-ks tööle. ja koju lubatakse kell 9 õhtul. AGA. juba esimestel septembrikuu päevadel selgus, et selline elukorraldus ei lähe minu jaoks kohe mitte. sellepärast võtsingi südame rindu ja ütlesin töökoha üles. ma ei mäletagi, mis mu peas toimus, kui juuli lõpus kandideerisin ja arvasin, et kooli kõrvalt töötada pole just suurem kunst. tegelikult polegi, aga ajaga jään hätta. nimelt eeldab rätsepa eriala suures mahus praktikat ja teooriat on ka meile kokku kuhjatud ikka parajalt. nüüd ongi nii, et tuleval reedel ehk 14. septembril saabki minu 1,5 kuu pikkune töökarjäär türgiteemalises restoranis Tallinna südalinnas läbi. palgapäev on ka kohe järgmisel päeval, ajeee!
rääkides koolist. kohati ei saa ma endiselt aru, mida ma teen ja kus ma olen. ehk on asi selles, et kõik on alles nii alguses ja hetkel on rohkem teooriat, kui praktikat. samas ei saa öelda, et seegi igav oleks... siiani olen ma õmmelnud kuidagi nii, et silmal hea vaadata oleks ja seljas miski ei ragiseks, kuid nüüd juba esimesel nädalal on selgeks saanud, kui palju asju ma tegelikult valesti teinud olen. nüüd saab asja reaalselt selgeks. tunde on ka päris palju - klienditeenindus, tehnoloogia, värvusõpetus, moejoonistamine, tekstiiliõpetus ja mida kõike veel. tegelikult peitub rätsepa nime taga ohtralt teadmisi, andekust, vaeva, loomingulisust.. sellepärast ei olegi masstoodangus minu jaoks hinge. igal juhul eelistan asja ise valmis või vähemalt ümber teha.
/// ja nüüd jätkan..
väga keeruline on olnud viimasel ajal. koolis sain hakata peale töölt äratulekut täiesti normaalses olekus käima. tundides sain rohkem aru ja silm ei vajunud kinni. samas on hinges ikka väike okas, et kas teen õiget asja. kogu see õmblemine ja disain võiks mul pigem hobi olla... samas ei oska ma kusagilt otsast alustada, et midagi oma elus muuta. mõnes mõttes tahaksin ikkagi tööl käia ja oma raha teenida, sest ausalt öeldes istus klienditeenindus mulle väga hästi. selline pinnapealne suhtlus tuleb mul omast arust päris hästi välja. meilile sajavad ka igasugused kirjad teemadel "välismaale õppima" või "nüüd avatud talvine vastuvõtt sinna ja sinna.." mul on PEA LAIALI OTSAS! ma lihtsalt kohati ei tunne, et jaksaksin või tahaksin kunagi rätsepana tegelikult ka elatist teenida. samas on mul vahel tunne, et ma vingun liiga palju, sest mul on tegelikult kõik, mis vaja, olemas.
ma armastan õmblemist ja ma ei kujuta ette, kuidas ma näiteks nädal aega ilma hakkama saaks. me lihtsalt kaevame seda teemat koolis väga süvitsi ja peenelt ning siis mõtlengi, et kas ma raiskan oma aega või mis ma nüüd teen. ma lihtsalt ei kannata igasuguseid reegleid ja kohustusi ja tähtaegasid. ma olengi selline. ma jään kogu aeg kohtadesse hiljaks. mul puudub distsipliin. ma teen nii, nagu ise tahan. võib-olla oleksin pidanud aasta vabaks võtma? nüüd istun selle hunniku otsas ja ei tea kas võta ennast kokku ja järje peale saada või vaikselt välja sulada.. olen nädal aega kodus haige olnud ja tunne on sitt. tervis on enam vähem tagasi, aga kool istub kohustustega kukil. sellest ka seesamune sitt tunne.
tegelikult tunnen ma vahel ka, et ma killiks ikka täiega, kui ennast kokku võtaks ja rohkem pingutaks. ma oskan ju tegelikult päris ägedaid asju teha. varsti tõestan. ja no sellel aastal võiks mõnel moeshowl ära käia. moepark..?
sain mõni aeg tagasi päris mõnusalt haiget. hing sai. nii palju läks alates augusti keskpaigast uskumatult hästi ja justnagu lepase reega. kusjuures ma ei pidanud ise eriti vaeva nägemagi. mitu nädalat oli elu lill ja tunne oli õige ja hea. aga nagu ikka, inimesed on ettearvamatud ja nii juhtuski, et kadus kontakt. ma pole siiani täpselt aru saanud, mis valesti läks. väga nõme. üle kolme aasta juhtus jälle selline asi, et ma kukkusin vale inimese jaoks. valus kukkumine. aga noh, iseloom tahab kasvatamist ja pea püsti ajamist ja no eks lambaid läheb ikka aia taha. kellel rohkem, kellel vähem.
piinlikkusega pean tunnistama, et olen alates oma sünnipäevast ehk alates 2. augustist kuni praeguseni igal nädalavahetusel mõnest seltskondlikust koosviibimisest osa võtnud. teisisõnu räigelt pidu pannud. no ma usun et ma pole ainuke, aga minu kohta on seda palju. aga asjad on nüüd nii, et it is getting old ja tuleb maha pidada üks pikem paus. peab natuke asjalik olema, sest on asju, mis tahavad tegemist. tegelikult olen jälle meisterdamise lainel ja tahaks igasugu vahvaid asju õmmelda ja kapist välja äriga veidike paremini tegeleda. see asi jäi ka vahepeal tahaplaanile meil.
ühte koma teist uut ja põnevat on tulekul ja ma võtan oma blogi nüüd uuesti kätte ja jätkan tubli olemisega. kunagi ikka hea lugeda.
sain vahepeal uued prillid ka! ülihea hinnaga - kokku läks 60 euri ja olen rahul.
/// ja nüüd jätkan..
väga keeruline on olnud viimasel ajal. koolis sain hakata peale töölt äratulekut täiesti normaalses olekus käima. tundides sain rohkem aru ja silm ei vajunud kinni. samas on hinges ikka väike okas, et kas teen õiget asja. kogu see õmblemine ja disain võiks mul pigem hobi olla... samas ei oska ma kusagilt otsast alustada, et midagi oma elus muuta. mõnes mõttes tahaksin ikkagi tööl käia ja oma raha teenida, sest ausalt öeldes istus klienditeenindus mulle väga hästi. selline pinnapealne suhtlus tuleb mul omast arust päris hästi välja. meilile sajavad ka igasugused kirjad teemadel "välismaale õppima" või "nüüd avatud talvine vastuvõtt sinna ja sinna.." mul on PEA LAIALI OTSAS! ma lihtsalt kohati ei tunne, et jaksaksin või tahaksin kunagi rätsepana tegelikult ka elatist teenida. samas on mul vahel tunne, et ma vingun liiga palju, sest mul on tegelikult kõik, mis vaja, olemas.
ma armastan õmblemist ja ma ei kujuta ette, kuidas ma näiteks nädal aega ilma hakkama saaks. me lihtsalt kaevame seda teemat koolis väga süvitsi ja peenelt ning siis mõtlengi, et kas ma raiskan oma aega või mis ma nüüd teen. ma lihtsalt ei kannata igasuguseid reegleid ja kohustusi ja tähtaegasid. ma olengi selline. ma jään kogu aeg kohtadesse hiljaks. mul puudub distsipliin. ma teen nii, nagu ise tahan. võib-olla oleksin pidanud aasta vabaks võtma? nüüd istun selle hunniku otsas ja ei tea kas võta ennast kokku ja järje peale saada või vaikselt välja sulada.. olen nädal aega kodus haige olnud ja tunne on sitt. tervis on enam vähem tagasi, aga kool istub kohustustega kukil. sellest ka seesamune sitt tunne.
tegelikult tunnen ma vahel ka, et ma killiks ikka täiega, kui ennast kokku võtaks ja rohkem pingutaks. ma oskan ju tegelikult päris ägedaid asju teha. varsti tõestan. ja no sellel aastal võiks mõnel moeshowl ära käia. moepark..?
sain mõni aeg tagasi päris mõnusalt haiget. hing sai. nii palju läks alates augusti keskpaigast uskumatult hästi ja justnagu lepase reega. kusjuures ma ei pidanud ise eriti vaeva nägemagi. mitu nädalat oli elu lill ja tunne oli õige ja hea. aga nagu ikka, inimesed on ettearvamatud ja nii juhtuski, et kadus kontakt. ma pole siiani täpselt aru saanud, mis valesti läks. väga nõme. üle kolme aasta juhtus jälle selline asi, et ma kukkusin vale inimese jaoks. valus kukkumine. aga noh, iseloom tahab kasvatamist ja pea püsti ajamist ja no eks lambaid läheb ikka aia taha. kellel rohkem, kellel vähem.
piinlikkusega pean tunnistama, et olen alates oma sünnipäevast ehk alates 2. augustist kuni praeguseni igal nädalavahetusel mõnest seltskondlikust koosviibimisest osa võtnud. teisisõnu räigelt pidu pannud. no ma usun et ma pole ainuke, aga minu kohta on seda palju. aga asjad on nüüd nii, et it is getting old ja tuleb maha pidada üks pikem paus. peab natuke asjalik olema, sest on asju, mis tahavad tegemist. tegelikult olen jälle meisterdamise lainel ja tahaks igasugu vahvaid asju õmmelda ja kapist välja äriga veidike paremini tegeleda. see asi jäi ka vahepeal tahaplaanile meil.
ühte koma teist uut ja põnevat on tulekul ja ma võtan oma blogi nüüd uuesti kätte ja jätkan tubli olemisega. kunagi ikka hea lugeda.
sain vahepeal uued prillid ka! ülihea hinnaga - kokku läks 60 euri ja olen rahul.
2 comments:
Mul füüsikuna on sama tunne. Teen seda, mida olen soovinud, aga äkki oleksin pidanud selle lihtsalt hobiks jätma. Elu on küll ilus ja põnev ning täis kõike, kuid siiski on kahtkus hinges.....kas ma just füüsikuna töötada tahaksin. Ehk siis ma loodan, et see on mingi selline etapp, mis mööda läheb. Ehk käib see kohanemise juurde või midagi... :D
kahtlus*
Post a Comment