õpilaste nimel pidasin aktusel kõne mina. tegelikult avaldasin ma ise soovi, sest tahtsin lihtsalt lõpetajate ja kooli kohta äid sõnu öelda! kõne on täielikult minu kirjutatud, keegi ei kontrollinud enne üle. paar lauset on tegelikult meie armsa heli suust pärit, aga ta lubas neid kasutada. kõne oli selline:
"See oleks olnud justkui eile, kui viisid ta esimese klassi aktusele. Tema väikene käsi oli sinu suures peos. Ta kartis, sina kartsid veel rohkem. Nõnda algas kool.
Nende 12. aasta sisse mahtus suurtes kogustes tarkust. Lehitseti kokku tuhandete
lehekülgede jagu õpikuid. See olenes loomulikult õpilasest.. või õpikust. Teritati
sadu pliiatseid, pooleks murti mõnikümmend pastakatki. Palju kordi kõlguti
õpetajate toa ukse vahel. Üüratud summad kroone ja eurosid kulutati puhvetileti
ääres, kus iga vahetunni ajal võis vähemalt korra kuulda lauset :"Tere, üks pitsa
palun!". Ahjaa! Vabandused ka kõikide õpetajate ees, kelle närvirakud me
vähemal või suuremal määral hävitasime. Aga uskuge meid, see kõik tasus end ära!
Täna istuvad siin teie ees REG 8.lennu abituriendid, kellest kohe-kohe saavad
tudengid, töölised, maailmarändurid või muidu liulaskjad. Meist on saanud just
need inimesed, kelleks vanemad ja kool meil saada lasksid. Me oleme valmis
kõrgustesse püüdlema just nende tiibade abil, mille nad meile kasvatasid! Andke
meile andeks meie aeglane küpsemine, sest liialt kiirustades oleksime me
varakult mädanema läinud. Me oleme noored ja ilusad. Meil on unistused ja me
julgeme neid täide viia. Allaandmine on ju nõrkadele!
Head emad-isad, õed-vennad, vanaemad-vanaisad, sugulased, sõbrad ja kõik
teised, kes täna siin on. Kui te nüüd siin saalis oma abiturientidele otsa vaatate,
siis mõelge kõigele sellele, mida te nende 12. kooliaasta jooksul nendega koos
läbi elasite. Nii, nagu meie oleme kõige eest tänulikud teile, olge teie kõige eest
tänulikud meile, sest te olete teada saanud ja näinud, kui raske on lapsest inimest
kasvatada. Me täname teid, sest te olete maailma parimad!
Siinkohal sooviksime tänada ka kõiki teisi, kes sellel kivisid ja kände täis teel
meie eludes väga olulist rolli mängisid:
1. me tahaksime tänada absoluutselt kõiki õpetajaid, kellega me nende 12. aasta jooksul kokku puutusime!
2. eriline tänu klassijuhatajale. Hea Annika Piho, me jätame teid nüüd rahule! Aitäh!
3. tahaksime tänada ka tervet kooli juhtkonda – meie jalad teie kabinettide esiseid enam ei kuluta!
4. Täname Mainori Kõrgkooli meile antud võimaluse eest omandada lisaks kohustuslikule õppeprogrammile ka mõni muu tarkus või oskus, mis kindlasti elus kasuks tuleb.
Meie oma klassiga jääme Rakvere Eragümnaasiumi meenutama kui hoolivat
kooli, kus õpetajad meile alati vastu tulid. Kahtlemata jäi meelde
muusikaõpetaja Annely Niglase vali hääl, kui ta üle klassi „Misasja sa seal
põrised?“ hüüdis. Erki Õunaltki võis kõrva taha jätta tema kurikuulsa väljendi
„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!“ Ajalooõpetaja Olav Mäe muhe
suhtumine õpilastesse kui sõpradesse leevendas tunnisistumise piina olulisel
määral. Neid omadusi, ütlusi ja tarkuseteri, mida meie kooli õpetajaskond
meiega kõigi nende aastate jooksul jaganud on, on veel ja veel ning ehk ei olegi
kõige tähtsam just see, et need kõik täna siin nimetatud saaks – palju olulisem
on see, et igaüks meist selle suure hulga seast midagi kõrva taha paneks ja
endaga ellu kaasa võtaks.
Südantsoojendav on ka see, et kooli juhtkond, vaatamata meie ebastabiilsele
kooliskäimise mustrile, meile kõik alati siiski andeks andis ning täna meid siin
ellu saadab. Kindlasti jäävad meelde hubased klassiruumid, kõrvus veel
praegugi helisev alati käsitsi helistatud koolikell, hubased klassiruumid ning
huvitavad ja omapärased traditsioonid. Rakvere Eragümnaasium suunas,
innustas ja toetas meid, ning mis kõige tähtsam – lasi meie mõtetel vabalt lennata!
Armsad klassikaaslased! Mina soovin, et te tegutseksite julgelt, unistaksite
suurelt ja maanduksite pehmelt. Kui vahel on tunne, et olete väsinud või lihtsalt
üksi, siis minge koju, sest õnn ootab teid just seal. Ja kui te arvate, et kool on
läbi, siis te eksite. Saage tuttavaks - elukool! Aga mis sealgi nii rasket on? Oled
iseenda õpetaja ja õpilane samaaegselt ja ainsad reeglid, millest kinni pidama
pead, on need, mille sa iseendale sead. Lihtne!"
Helina ema võttis kõne tegelikult linti ka:
natukene panin pange ka, lisades mõned mõminad ja häälitsuseda nagu "ääämm", "ööö" ja ""äääää". sellel hetkel ma endale midagi säärast muidugi ei teadvustanud, aga kõne on peetud, sõnum edastatud ja kõik õnnelikud.
järgneb pikk fotosüüdistus.
12 aastat on läbi, nüüd algab elukool! mulle pole see lõpp veel päris kohale jõudnud.. eks millalgi koidab. selline vabadusetunne on juba umbes poolteist kuud peal olnud, seega ei olnud reedene päev selles suhtes eriline. aga lõpuks ometi on see läbi!
No comments:
Post a Comment